Lahkuminek

Olen juba nädalaega elanud hetke seisuga enda õe juures. Tulin haapsalust ära ja läksin enda elukaaslasest lahku. See otsus tuli mul ,mitte väga kiiresti aga ma kaalutlesin seda ikka päris tükk aega ennem ,kui tegin siis sellise otsuse enda elus. Meie suhe mehega ei olnud viimastel kuudel üldse enam mitte nii lilleline ,kui ta oli alguses. Me kaklesime ja üleüldse oli meie suhe juba soomest saadik katki.  Pidin tegema enda elus otsuse ja ma ei jõudnud ka kakelda koguaeg. Mehele tuli see väga raskelt ja eks see tuleb kõigile, kes lähevad lahku. Mina kavatsen keerata enda elus uue puhta lehekülje ja minna enda eluga edasi. Kavatsen minna tööle ja olen saatnud taotluse,et nüüd tuleb ootata .Minu elus on juhtunud vähese ajaga väga palju ning ma ei oska isegi seda sõnadesse panna. Ma võin öelda ,et ma olen õnnelik ja väga õnnelik. Loomulikult sellest kirjutan ma lähemalt kunagi hiljem ,kui asi on kindlam.Ja endisest elukaaslasest nii ,et ta ei olnud halb inimene aga näha oli me ei sobinud kokku enam viimastel aastatel. Meie vanusevahe oli 20 aastad ning mina tahtsin ikka perekonda aga tema ei teinud sellest isegi välja. Ma hoidsin Haapsalus lapsi mille vastu mul ei olnud midagi,sest mulle meeldivad lapsed. Need lapsed on mu tuttavad ja tean neid väikesest peale. Kahju ,et nii läks aga enda elus tuleb teha mõnikord väga kindlad otsused. Minu otsus oli selline ja usun et see oli hea otsus. Vaatame mis elu mulle toob ,sest siiamaani on toonud vähese ajaga mulle palju. 

Tuhala Nõiakaev

Nädalvahetus Meremõisa telkimisalal

Nädalavahetusel sain ma üle pika aja siis käia telkimas, mida ma pole kaua aega teinud. Tegelikult nagu ma aru sain siis oli seal sünnipäev ja ka pulm aastapäev koos. Hommikul hakkasin ennast vaikselt sättima.Algul oli plaan,et ma koos lastega lähen rongiga Keilasse aga õnneks saime autoga. Kui me kohale jõudsime siis ootasime veel tükk aega seal Keilas ennem,kui siis hakkasime sõitma mere äärde. Nagu ma kohale jõudsin siis arvasid teised ,et mina olen mu vanem õde, kuna me pidime olema nii sarnased.  Kuna ma ei teadnud  sealt kedagi ja ma ise ka olin uus inimene siis läksin mere äärde lastega. Ilm ei olnud kõige soojem ja mere ääres oli väga tuuline ja külm ilm ikka. Lapsed veel käisid isegi ujumas ja kui ma seda nägin tuli endale tibutagi selga.Lõpuks siis ma sain seal tuttavaks ühe enda nimekaimuga kellega sai vähemalt juttu rääkida. Mul ei olnud kellegiga seal suhelda peale lastega,kes jooksid seal ringi. 
Mingi aeg tuli siis õhtul ka õde kohale ja siis hakkas pihta see ,kui sarnased me oleme. No eks me siis oleme ,kui nii arvatakse. Läksin õele vastu ja näitasin ,kus meie telk on,et ta saaks asjad ära panna.  Rahvast ka oli nii palju,et ühed tulid ja teised läksid ,kes ei jäänud sinna ööseks. Mulle igatahes meeldis väga seal. Ujumas ma ei käinud kuna mul ei olnud üldse ujumis asju kaasas aga polnud hullu. 

Esimese päeva ilm oligi selline külm ja tuuline aga muidu oli väga ilus koht. Sinna tahaks veel kunagi sattuda. Koht ise asus Keila lähedal ja Kloogaranna pidu oli isegi kuulda laupäeval. Laupäev oli selline täitsa mõnus ranna ilm. Rahvast käis ikka väga palju. 

Selline oli siis meie kohake ja katuse alune. Mina ei oska muud öelda kui see pidu oli super ja nalja sai ka palju. minul on sellest peost ainult head positiivsed mälestused.Tehti ka palju pilte ja kui saan kätte siis lisan siia juurde.

Looduslaps

"Kus te viimati käisite looduses telkimas?"

 

Vihmane suvi

Sellel aastal mina ei olegi saanud üldse päikest võtta. Viimati ma tean ,et kui ma venna juures käisin olid jube palavad ilmad. Loomulikult ei ole ma ka samas sellist tüüpi ,kes istuks hommikust -õhtuni päikese käes. Loomulikult on olnud ka soojasid ilmasid aga ise ei ole jõudnud veel ujuma. Olen õe lastega käinud siin kehras ujumas.Loomulikult ei võtnud ma päevitus asju kaasa. Minu arvates on jõe vesi veel külm ja eks ma jõuan veel ujuda ka.
Väga tore on õe lastega koos olla. Tutvustavad mulle enda kohti, kus nad käivad mängimas. Pidin olema maailma kõige parem tädi, kuna ma mängin nendega koos. Toredad lapsed on ja ma õnnelik,et olen nende tädi.

Kuidas mu facebooki eile sisse häkkiti?

Eile õhtul,kui ma läksin siis enda konto peale ja avastasin sealt ,et keegi oli kirjutanud paljudele mu sõbralistist haigeid kirju. Loomulikult ma ise nägin kuidas need kirjad ära kustutati nii kähku,et ma ei saanudki paljusid lugeda. Need kirjad mis saateti olid roppusid täis ja ma ei oleks eales saatnud kellegile selliseid kirju. Ma olin lausa hämmingus,et keegi on niimoodi teinud ja saanud mu Facebooki sisse. Loomulikult ei jäänud mul muud üle kui postitada enda ajajoonele siis vabandused ja öelda inimestele ,et see polnud mina kes neile sellised roppusi kirjutas. Ma küll ei taha siin mainida ,mis kirjutati  aga need kes said kirjad teavad seda isegi.   Õnneks ma muutsin ruttu parooli ära ja ma loodan,et rohkem nii ei juhtu.

Minu jaanipäev

Pidasin oma jaanipäeva koos elukaaslasega eestis tuttavate juures. Alustasime enda retke koos mehega juba soomest varakult.Läksime kõigepealt  mehe töökohta ,et siis koos tema paarimehega saada eestisse. Meie retk oli väga pikk ning väsitav ja lõpuks me jõudsime nii hilja kohale.  Järgmisel päeval hakkasime siis sõitma helsinkisse ja laev läks meil 21.30. Põhi mõtteliselt olin ma nii väsinud sõitmisest ja istumisest autos. Loomulikult ma võin veel öelda,et enam me mehega soome tagasi ei lähe, sest sealtpoolt merd tuli teistelt selline otsus ,et meid ei vajata enam sinna.
Minu jaoks oli see natukene liiga raske löök,sest ma olen oma elu elanud seal 3 aastad. Mehe jaoks tuli isegi veel hullemini see asi ,kui minul.  Eks meil jäid asjad ka sinna ja osad ma panin põlema mida vaja ei läinud enam.
Lihtsalt kahju on ,et meiega käitutakse nagu kaltsudega ja kui enam vaja ei lähe siis visatakse minema. Eks see tuleb tagasi nagu inimesele iseenesest. Mitte ma seda sooviks aga tavaliselt nii see juhtub.
Elu läheb edasi ja nüüd ongi hea alustada uut elu ning tuleb otsida ka veel üürikorter kuhugi. Ok! see selleks aga ma räägiksin natukene enda jaanipäevast. Ma ei käinud kuskil suurel jaanipäeval ja ausalt ma pole kunagi käinud ka. See kord olime siis siin tuttavate juures ja võtsime täitsa rahulikult enda jaanipäeva. Tegime grilli ja rääkisime juttu ja ega sealt ei puutunud ka väike jaanituli. Põhi mõtteliselt tegime me kaks korda jaanituld,sest esimesel päeval oli vihmane ilm, ning polnud meeldiv vihma käes olla. Selline vaikne ja mõnus õhtu oli.

Selline oli meie väike ja tagasihoidlik jaanituli. Midagi väga suurt ei olnud aga pühad said ilusti peetud.

Sai proovitud ka traktoriga sõita. Mees siis vajutas gaasi ja mina keerasin rooli. Loomulikult ma olen sellega ise ka saanud sõita aga enam näed ei julgenud. Lahe oli küll ja üldse see maa elu.

Halb tunne-väga halb

Olen saanud tegelikult väga halva teoga hakkama. Tulin eestisse  25 mail ,et alustada enda uut elu siis eestis. Loomulikult oli väga tore olla siis jälle eestis. Kuna eestis olid sellel hetkel väga palavad ilmad ja ilusad ka.  No mis siis ikka sai pandud ka väheke aega pidu ja nautida elu,mida ma ei ole teinud tegelikult päris tükk aega. No tegelikult selline asi, et ma tegin oma pereliikmetele halba ja ma ei ole selle üle õnnelik. Mul oli päris mitu päeva masendus ja see näris kõik mu hinge.
Asi oli siis selline ,et mu vend siis tahtis mulle head ja otsis mulle enda juurde lehmalauta tööd. Oleks  hakkanud lehmi laudas lüpsiplatsi peale ajama ja siis neid oma boksi ,et saaks alustada lüpsmisega teised. Samas ei olnud midagi rasket seal siis väljaarvatud need väravate õigesti panek jne.
Lehma ma ei karda ,sest tean lehm kardab pigem inimest ,kui inimene lehma. No loomulikult oli mul juba kuupäev ka ära pandut ,et kuna ma siis võin asuda tööle. Kuna aega oli piisavalt siis ma otsustasin ,et ma lähen haapsallu külla natukeseks ajaks.  Mingi aeg siis sain ma teada ,et ma saam ka Soomes tööd saiatehasesse pakkijaks. Ma olin kahevahel,et mida ma teen nüüd,et pakkumisi tuli nagu taevast korraga. Ei oskanud kuidagi olla ja pidin enda peas asjad selgeks tegema,et kuhu minna ja mida teha.Mõtlesin siis natukene ja jõudsin otsusele ,et võtan  soome pakkumise vastu. Tegelikult ma pidin minema töövestlusele soome. Loomulikutl oli mul väga halb tunne sees ,et kuidas ma seda ütlen oma vennale,et ma ei tule sinna tööle.
Ei jäänud muud üle kui kirjutasin talle kirja ja seletasin asja ära. Sealt ei tulnud midagi head ja vend oli solvunud või siis pahane. Talle tuli see väga raskelt,sest graafik oli juba paika pandut  ja ta pidi ka ülemustele teada andma uuest olukorrast. Mina loomulikult tundsin ennast väga-väga halvasti ja ma tunnen siiamaani seda.
Loomulikult vend ütles ,et sinu elu ja sinu valikud on need.  Ma tunnen ennast väga halvasti ikka ja ei ole ma rõõmus enda üle. Eks vend tahtsi mulle head teha ja lootis, et ma jään eesti elama aga nagu ikka tulin ma soome tagasi. Ma loodan et mu vend andestab mulle pikapeale ja õde ka. 
Ma ei ole tahtnud halba mitte kellelegi.

Hellad velled- Robi pubis

Pole jälle päris pikalt saanud kirjutada oma blogi, sest ausalt vahepeal pole midagi juhtunud mu elus. Tulin siis vahepeal ülepika aja jälle eesti ja seekord siis enda venna juurde.
Kuna ma pole ammu enam kuskil käinud siis toimus mu venna kodukülas pidu, kus siis esinesid meie eesti tundut bänd nimega Hellad Velled. Pidu toimus siis 27.05 ja algas siis kell 21.00. Loomulikult läksime meie koos vennaga sinna juba varem kohale. Kui rahvast hakkas ikka järjest ja järjest enam juurde tulema. Kuna ma ise võõras kohas siis ei teadnud ma sealt kedagi . Bänd pidi hakkama esinema kell21.00 aga hakkas hiljem,sest rahvast ei olnud veel piisavalt. Kui Hellad Velled hakkasid oma esinemisega pihta siis ei jäänudki muud üle kui tantsima ja pidu võis alata. Minu arvates on see väga hea eesti bänd ja kuna ma pole ammu enam peol käind, oli see pidu lausa supper. Pidu kestis hommikuni ja tantsida sai täie rinna eest. Jalad siiamaani annavad tunda:).
ÄITAH SUUREPÄRASE PEO EEST!